Abstract
Artiklis käsitletakse nihilistliku kirjandusloome võimalusi eesti luule näitel. Nihilismi ei mõisteta artiklis väärtusprobleemina, vaid ontoloogilise probleemina. Nihilistlikku kirjandusloomet käsitletakse taotlusena tuua sõnasse teine, eimiski. Artikli teoreetiline raamistik toetub põhiliselt Gianni Vattimo languse ontoloogia kontseptsioonile, aga ka Friedrich Nietzsche, Martin Heideggeri ja Maurice Blanchot' töödele. Samuti analüüsitakse artikli teoreetilises osas eimiski väljendamise võimalusi eesti keeles, tuginedes Uku Masingu ning Jaan Kaplinski mõttekäikudele. Luuletajatest käsitletakse artiklis enim Jaan Oksa ja Juhan Liivi. Analüüsi käigus tuuakse esile järgmised eimiskiga seotud poeetilised figuurid: ootus ja luhtumus, langus ja loojak, hullus, surm. Analüüsi tulemusena selgub, et nihilistlik loome on eesti luules tugevalt esindatud, kuid ei filosoofias ega luules pole võimalik saavutada otsest juurdepääsu eimiskile, tuleb piirduda aimamisega, vihjamisega.Date
2009-10-01Type
ArticleIdentifier
oai:doaj.org/article:69781ec73cee40f19e05bb309ff31aee1406-0000
1736-5899
https://doaj.org/article/69781ec73cee40f19e05bb309ff31aee